Mis on spordiennustused?            

Tänapäeval, kui igat tüüpi hasartmängud on vaid ühe arvutikliki või nutiseadme puudutuse kaugusel, on ka spordiennustused selles maailmas endale sobiva koha leidnud. Kuid kas teatakse ka ennustuste ajalugu ning selle sõna tõelist tähendust?

Eesti keele seletav sõnaraamat ütleb, et kihlvedu on kokkulepe, mille põhjal lepingupool, kelle väide osutub ekslikuks, peab täitma kokkuleppes ettenähtud kohustuse. Ühtlasi teatakse kihlvedusid kui raha peale ennustamist. Etümoloogiasõnastik tunneb sõna kihl, mis on ühine ka paljudes vennaskeeltes kui pant või abielukokkulepe. Kihlvedudega on seotud mõiste totalisaator, mida võõrsõnade leksikon kirjeldab kui kihlveokassat hobuste võiduajamisel.

Ometi ei ole kihlveod ega ka totalisaator seotud ainult hobuste võiduajamisega ning mõistete ajalugu pole sugugi nii lihtne. Kõik algas sellest, kui 20. sajandi algul leiutas Inglismaal sündinud austraalia leiutaja Sir George Alfred Julius automaatse totalisaatori häälte lugemiseks valimistel. Kui valitsus tema leiutise maha kandis, kohandas ta selle hobuste ja koerte võiduajamisteks.

1914. aasta 21. detsembril patenteeriti esimene automaatne sporditotalisaator (spordiennustus). See seadeldus oli pigem küll manuaalne kui automaatne, ent meetod, kuidas panuseid vastu võtta ja töödelda oli alguse saanud – hiljem tuli seda kohandada vaid teistele spordialadele ning uuemale tehnoloogiale.

Üks kihlvedude entusiastidest möödunud sajandil oli kirjanik ja luuletaja Charles Bukowski, kes sündis küll Saksamaal, kuid keda peetakse ameeriklaseks, kuna ta elas USAs alates kolme aasta vanusest. Oma entusiasmi hipodroomi üle ta ei varjanud ning kirjeldas seda näiteks romaanis “Hollywood”, kus on juttu ka enda väljamõeldud süsteemidest, kuidas kihlvedudel võita. Ükskõik, kui palju süsteeme ta ka välja ei mõelnud, teadis ta alati põhiprintsiipi – suurem osa rahvast kaotavad alati. Selles lähenemises on suur osa tõtt, mis aitab kihleokontorite olemust mõista – mida suurem osa mängijaid on ühel meelel, seda väiksem on võimalus suurt raha võita. Samas mõne nõrgema mängija usaldamine võib olla just see, mis edu toob.

Bukowski ei jätnud oma harrastust ka siis, kui oli tänu oma loometegevusele hilisemas elus suhteliselt rikkaks saanud. Võimalik, et tal oli võitudest ja kaotustest ükskõik, kuid tema näide tõestab, et kihlveod pakuvad põnevust neile, kellele meeldib süsteeme välja töötada, samal ajal ka juhust ning õnne usaldades.